Kui uurida, kas eesti keel ja selle korraldus on elus, siis esimene impulss oleks vastata jaatavalt. Aga kui nad on elus, siis mis mõttes? Või kuidas näeks välja vastupidine olukord?
Keeltega on lihtne. Surnud keele tunneb ära selle järgi, et ta enam ei arene. Eesti keele arengut aitab kvantifitseerida kasvõi Eesti keele sõnaraamatu uute sõnade arv, mis on umbes 17 000.
Keelekorralduse puhul võiks ju piirduda sama kriteeriumiga. Just 2018. aasta lõpus valmis mitu uut suurt sõnastikku ja uued tarkvaralahendused nende koostamiseks ja lugejale näitamiseks, mis peaks elumärgi mõõdu välja andma küll. Novembrikuise ÕSi konverentsiga seoses aga jõudis minuni üllatav äratundmine, et elususe metafoori annab (eesti) keelekorraldusele rakendada ka ühes palju otsesemas mõttes.
Organisatsioonide arengu teooriad
Mitmesuguste arenguteooriate järgi ei arene indiviidid ja kogukonnad lineaarselt, vaid liiguvad hüppeliselt uutele keerukuse tasemetele. Üks selle lähenemise populaarne rakendus organisatsiooniteoorias on Frédéric Laloux’ Reinventing Organizations (eesti keeles on sellest juttu olnud Directori artiklis Juhtimise tulevik on sinakasrohekas).
Laloux kirjeldab inimkonna ajaloos kasutusel olnud organisatsiooniparadigmasid, tähistades need tinglikult spektrivärvidega punasest violetini ja lisades metafoorid, mille järgi neid on lihtne ette kujutada.
Kõige lihtsam koostöövorm on hundikari. Tööjaotus ja hierarhia on olemas, aga oma positsiooni säilitamiseks peab pidevalt jõudu rakendama. Kui hierarhia ja rollid formaliseerida ja püsivamaks muuta, saame sõjaväe (riigiasutuse, kiriku, kooli). Edasi tuleb ressursikasutust optimeeriv ja tulemust maksimeeriv masinavärk, mille liikmed on nagu hammasrattad. Sel arengutasemel on paljud praeguse aja ettevõtted. Kui hierarhiat veelgi vähendada ja indiviidi tähtsustada, tundub sobivat perekonna metafoor, milleni on jõudnud sotsiaalselt tundlikumad ettevõtted ja suur osa kolmandast sektorist.
Arengu seni kõrgeim aste
Laloux’ arvates on inimkond nüüd valmis tegema järjekordse arenguhüppe. Järgmise taseme värvina kasutab ta sinakasrohekat (teal) ja metafoorina elusorganismi. Varasematest erineb see peamiselt liikmete iseseisvuse poolest: igaüks töötab oma eesmärkide suunas ja teeb nende saavutamiseks teistega vabatahtlikult koostööd. Keskset juhtimist ei ole või seisneb see iseotsustamise soodustamises. Organisatsiooni kui terviku eesmärk ei ole ette antud, vaid moodustub liikmete tegevuse tulemusel. Muuhulgas saab nii oluliselt kiirendada keskkonnamuutustega kohanemist. Täpselt nagu looduses, kus valik on kohanemise ja suremise vahel. Mitte kõik mutatsioonid ei osutu elujõuliseks, aga need, mis osutuvad, teevad võimalikuks arengu.
Kõlab päris radikaalselt, eks, ja tuletab meelde ka keelekorralduses korduma kippuvat küsimust, et mis siis saaks, kui igaüks tohiks teha, mida ise tahab. Laloux on sinakasrohelisi organisatsioone pikalt uurinud ja leidnud, et tohibki teha, ja saab igasuguseid toredaid asju: eneseteostust, elukvaliteeti, häid suhteid, kõigele lisaks ka traditsioonilisi mõõdikuid nagu käibe, kasumi, kvaliteedi ja liikmete arvu kasv.
Keelekorraldus on juba ammu seal
Üllatav on siinjuures äratundmine, et eesti keelekorraldus on algusest peale selle moodsa organisatsioonitüübi kirjeldusele vastanud. Nii üld- kui ka oskuskeelekorraldus on alati põhinenud tegijate missioonitundel ja soovil keelt arendada. Keegi pole neid (sageli muude erialade) inimesi selleks sundinud ega nende tööd kuidagi suunanud, samuti pole valdkond kunagi pakkunud konkurentsivõimelist sissetulekut. Kogu motivatsioon on olnud sisemine. Seega on eesti keele tema praegusesse seisu korraldanud inimesed, kes on teinud, mida on ise tahtnud.
Autonoomsete, sisemiselt motiveeritud agentide vabatahtliku koostöö vormis jätkub tegevus ka praegu. Võtame näiteks erialade kaetuse oskuskeelekorraldusega. Mis siis juhtuks, kui igaüks tohiks ise otsustada, kas tegeleda terminiloomega või mitte? Juhtubki täpselt see, mida praegu enda ümber näeme. Mõnel alal on terminihuvilised olemas, mõnel mitte. Mõne ala oskuskeel areneb, mõnel mitte. Kus ei arene, seal kasvab eesti terminite puudusest tekkinud ebamugavus nii kaua, kui keegi vabatahtlikult otsustab, et nüüd aitab. Nüüd on aeg kolleegid kokku kutsuda ja keeleasju arutada. Hea värske näide on riskikapitali terminoloogia eestistamise algatus, kus ajastule iseloomulikult pole ka terminikomisjoni koosseis suletud, vaid panustada saab iga soovija.
Otsustusvabaduse miinusena nähakse sageli eriarvamuste ohtu. Kui igaüks ise otsustab, kuidas siis konsensus saab kujuneda? Esiteks on otsustamise motiivide hulgas ka koostöösoov, mis vähemalt edukamates organismides vähendab eriarvamused talutava määrani. Järelejäävate erinevustega leppimiseks aga pakub just elususe metafoor toreda mõttekäigu. Muidugi võivad elusorganismi osad omavahel mitte nõustuda – näiteks kui üks osa minust soovib šokolaadi süüa ja teine osa kaalust alla võtta. Eks suvel rannas ole näha, kumb peale jäi.
Eesti keel heas vormis
Eesti keel on omasugustega võrreldes silmatorkavalt heas vormis, mis näitab keelekorralduse senise koostöömudeli edukust. Ohud ei ole realiseerunud, vabatahtlikkus ja iseorganiseerumine on andnud elujõulisi tulemusi.
Eriarvamusi muidugi leidub, ka näiteks EKI sõnastike vahel. Lugejates tekitab see ikka ja jälle hämmeldust. Suurema ühtluse saavutame ainult koostöös, ja koostööle kaasaaitamine on üks prioriteete ka EKI praegustes tarkvaraprojektides. Kõik sõnastikud ja terminibaasid koondatakse ühisesse andmebaasi, et pakkuda võimalikult lihtsasti võimalikult palju infot sõnade kohta.
Nähtavamaks saavad uues süsteemis ka eriarvamused. Eks siis hiljem paistab, kuidas koostajad iga juhtumi lahendada otsustavad, kas ühtlustades, erinevust põhjendades vms. Veel hiljem aga paistab, mil määral valitud lahendus keeles käibele läheb. Igatahes on keelekorraldus elus, mis keele seisukohalt vaadatuna on üks väga hea asi.
