Ilmunud Postimehes 19.9.2020
Koroona-ehmatuse mõjul on ette võetud mitmesuguseid algatusi, kuidas järgmisteks kriisideks paremini valmis olla. Üks selliseid on kriisikommunikatsioon. Kuidas väljenduda kriitilises olukorras nii, et kõik saaksid ühtmoodi aru? Kuidas vältida toimuva ja prognooside üledramatiseerimist? Kuidas edastada senitundmatus olukorras selgeid käitumisjuhiseid?
Täpse suhtluse soov pole muidugi uus. Mõtete edasiandmist peetakse keele põhifunktsiooniks, laiem vastastikune mõistmine on ühtlustatud kirjakeele peamisi motivaatoreid, ning erilist täpsust vajavates valdkondades (juura, sõjandus, lennujuhtimine vms) on loodud kirjakeelest rangemaltki reeglistatud keeli.
Üllataval kombel näitavad uuringud, et see kõik ei tööta. Ka kogenud ohvitserid saavad tavalistest, standardikohastest sõjaväelistest käsklustest täiesti erinevalt aru. Lennujuhid eiravad teadlikult neile ette kirjutatud kuiva keelekasutust, et end inimesena tunda. Juurakeele põhimõttelist ebatäpsust näitlikustab aga tsiviilkohtusüsteemi olemasolu: kui seadusi ja lepinguid oleks võimalik sõnastada ühemõtteliselt, siis poleks ju vaja eraldi institutsiooni nende tõlgendamiseks ja vaidluspoolte arusaamade lähendamiseks.
Miks see siis nii on? Sest võimalikke mõtteid on väga palju rohkem kui võimalikke sõnu. Mõtete suuremat hulka keeleväljendite väiksema hulga abil täpselt esitada on matemaatiliselt võimatu. Igale mõttele lihtsalt ei jätku oma häälikukombinatsiooni, kuitahes pikkadest kombinatsioonidest me ka ei räägiks. Alati jääb iga sõna, lause või tekst tähistama rohkem kui üht mõtet, enamasti väga palju rohkem kui üht.
Võimalus kuuldut eri viisidel tõlgendada on seega inimkeele põhiomadus, mitte ajutine puudus, mida saaks lahendada senisest parema kokkuleppimise teel.
Eriti kehtib see kriisiolukorras. Mõtted, mida väljendada, on tõenäoliselt täiesti uued nii kõneleja kui ka kuulaja jaoks. Seekord läks tarvis epidemioloogia teadmisi ja sõnavara, aga järgmine kord? Isegi kui kriisilahendajad suudaksid keelekasutuse omavahel kokku leppida edukamalt sõjaväelastest, lennujuhtidest ja juristidest, on nende sõnumid ju suunatud kogu rahvale, kes ei tea kokkuleppest midagi.
Kuulajate jaoks toimib keel ikka oma tavapärasel viisil – kuuldu paigutatakse oma seniste arusaamade hulka, nii hästi kui osatakse. Erinevaid arusaamu on aga sama palju kui erinevaid inimesi. Isegi kui nende ühtlustamine lihtsa kokkuleppimise (mitte nt epidemioloogia-alase hariduse) abil oleks võimalik, poleks see keelealane ülesanne.
Kuidas siis saaks olulisi sõnumeid täpselt edastada? Ei saagi. Keel ei toimi nii. Avalikkusega suhtlemine ongi keerukas ülesanne, mille tulemus pole ennustatav ja mida kindlasti ei saa lahendada millegi nii lihtsaga nagu keelekasutuse kokkuleppimine.