Käisin Vikerraadios Piret Kriivaniga juttu ajamas, väga tore oli ja tundus et võiks teinekordki. Seda enam, et Piretil jäid pooled ettevalmistatud küsimused küsimata.
Salvestus Vikerraadio lehel.
Postitused
Kuidas kriisis täpselt väljenduda
Ilmunud Postimehes 19.9.2020
Koroona-ehmatuse mõjul on ette võetud mitmesuguseid algatusi, kuidas järgmisteks kriisideks paremini valmis olla. Üks selliseid on kriisikommunikatsioon. Kuidas väljenduda kriitilises olukorras nii, et kõik saaksid ühtmoodi aru? Kuidas vältida toimuva ja prognooside üledramatiseerimist? Kuidas edastada senitundmatus olukorras selgeid käitumisjuhiseid?
Täpse suhtluse soov pole muidugi uus. Mõtete edasiandmist peetakse keele põhifunktsiooniks, laiem vastastikune mõistmine on ühtlustatud kirjakeele peamisi motivaatoreid, ning erilist täpsust vajavates valdkondades (juura, sõjandus, lennujuhtimine vms) on loodud kirjakeelest rangemaltki reeglistatud keeli.
Üllataval kombel näitavad uuringud, et see kõik ei tööta. Ka kogenud ohvitserid saavad tavalistest, standardikohastest sõjaväelistest käsklustest täiesti erinevalt aru. Lennujuhid eiravad teadlikult neile ette kirjutatud kuiva keelekasutust, et end inimesena tunda. Juurakeele põhimõttelist ebatäpsust näitlikustab aga tsiviilkohtusüsteemi olemasolu: kui seadusi ja lepinguid oleks võimalik sõnastada ühemõtteliselt, siis poleks ju vaja eraldi institutsiooni nende tõlgendamiseks ja vaidluspoolte arusaamade lähendamiseks.
Miks see siis nii on? Sest võimalikke mõtteid on väga palju rohkem kui võimalikke sõnu. Mõtete suuremat hulka keeleväljendite väiksema hulga abil täpselt esitada on matemaatiliselt võimatu. Igale mõttele lihtsalt ei jätku oma häälikukombinatsiooni, kuitahes pikkadest kombinatsioonidest me ka ei räägiks. Alati jääb iga sõna, lause või tekst tähistama rohkem kui üht mõtet, enamasti väga palju rohkem kui üht.
Võimalus kuuldut eri viisidel tõlgendada on seega inimkeele põhiomadus, mitte ajutine puudus, mida saaks lahendada senisest parema kokkuleppimise teel.
Eriti kehtib see kriisiolukorras. Mõtted, mida väljendada, on tõenäoliselt täiesti uued nii kõneleja kui ka kuulaja jaoks. Seekord läks tarvis epidemioloogia teadmisi ja sõnavara, aga järgmine kord? Isegi kui kriisilahendajad suudaksid keelekasutuse omavahel kokku leppida edukamalt sõjaväelastest, lennujuhtidest ja juristidest, on nende sõnumid ju suunatud kogu rahvale, kes ei tea kokkuleppest midagi.
Kuulajate jaoks toimib keel ikka oma tavapärasel viisil – kuuldu paigutatakse oma seniste arusaamade hulka, nii hästi kui osatakse. Erinevaid arusaamu on aga sama palju kui erinevaid inimesi. Isegi kui nende ühtlustamine lihtsa kokkuleppimise (mitte nt epidemioloogia-alase hariduse) abil oleks võimalik, poleks see keelealane ülesanne.
Kuidas siis saaks olulisi sõnumeid täpselt edastada? Ei saagi. Keel ei toimi nii. Avalikkusega suhtlemine ongi keerukas ülesanne, mille tulemus pole ennustatav ja mida kindlasti ei saa lahendada millegi nii lihtsaga nagu keelekasutuse kokkuleppimine.
Seisukohad, millest EKIs alustasin
Eesti rahval on mitmesuguseid eesmärke, nende hulgas suhteliselt kõrgel kohal eesti keele säilimise ja arengu tagamine. Nende eesmärkide täitmiseks on loodud Eesti riik, mis omakorda on loonud oma institutsioonid, muuhulgas haridusministeeriumi, selle keeleosakonna ja Eesti Keele Instituudi, EKI aga loonud osakonnad, võtnud tööle inimesed, teinud neile ametijuhendid, inimesed on taotlenud endale projektid jne.
Kaks praktilist järeldust:
- EKI, selle praegune struktuur, isikkoosseis või tegevused ei ole eesmärk iseeneses, vaid üks vahenditest meie (eesti rahva) eesmärkide täitmiseks.
- Need on meie eesmärgid, mitte meile kuidagi väljast või ülevalt peale surutud, mistõttu nad on ka meie otsustada. Alati on neid eesmärke otsustanud lihtsurelikud inimesed, ja praegu on meie kord. Ammugi on meie otsustada, kuidas täpselt me neid eesmärke edaspidi täidame.
Minu märksõnad siinjuures on areng, vabadus, teadus ja meie-tunne.
Areng seisneb selles, et teeme tulevikus midagi uut, paremini või rohkem kui seni. Nagu elusas organismis, on ka elusas organisatsioonis areng pidev ja endastmõistetav; olemasolevaga piirdumine on surma kindel tunnus.
Vabadus on tunne, et kõik keelealased asjad on praegu meie teha. Meie olemegi viimase instantsi autoriteet eesti keel(t)e alal; käitume siis vastavalt. Loomulikult kaasneb vabadusega samas mahus vastutus eesti keel(t)e eest.
Teadus on ühest küljest projektid ja publikatsioonid, aga tähtsamanagi üldine teaduslik lähenemine kõigele, mida teeme. Teaduses ei saa kunagi milleski kindel olla, eriti mitte iseenda arvamustes, vaid kõik seisukohad on alati avatud ümberlükkamisele. Ajalugu näitab, et seda ka tehakse pidevalt. Meie alal on lisaks keelele endale alati muutunud ka keeleteaduslikud ja -korralduslikud seisukohad, ja muutuvad ka edaspidi. Praegu on meie kord senistes seisukohtades kahelda. Ka kõigutamatuna näivate autoriteetide omades. Ka iseenda omades.
Meie-tunne on vajalik kahel põhjusel. Koos, ühtse EKIna oleme tugevamad kui omavahel konkureerivate osakondade või projektidena. Ja kuna oleme sotsiaalsed loomad, siis koos on lihtsalt toredam. EKI saab oma eesmärke paremini täita, kui EKIs on hea töötada ja ukse taga on töölesoovijate järjekord.
Solvangud korpuses
Filtreerisin ükspäev naabersõna-kandidaatide hulgast roppusi välja. Need veebikorpusest leitud kandidaadid lähevad naabersõnade sõnastiku täiendamise rahvahankesse, ja tundus kohatu ehmatada vabatahtlikke panustajaid mingite potentsiaalselt solvavate väljenditega.
Filtrisse jäi kinni näiteks selliseid:
valitsev värdjas
kitsarinnaline jobu
haisev kaltsakas
vääritu tõbras
sadistlik pervert
selektiivne mõrd
Eriti see viimane tundus lausa kahtlaselt krõbe ja leidlik. Tõepoolest, guugeldades selgus, et selektiivne või lausa perfektselt selektiivne mõrd on täiesti olemas. Selektiivsuse annavad talle suured silmad, vähemalt 60 mm. Lisaks on olemas suur push-up mõrd ja mitme päraga mõrd.
Jah, kalandusterminid.
Miks ma ei taha tarkvara dokumenteerida
Ekilex on kasvanud juba päris keerukaks. Samas dokumentatsioon puudub peaaegu täiesti. Miks?
Kõigepealt mõned näited küsimustest, millele vastuste otsimiseks on viimasel ajal dokumentatsioonist puudust tuntud.
- Kas meil seosetüüp vt on olemas ja kui siis milliste olemite vahel?
- Mida sisaldavad viite väljad name ja value?
- Milliste võtmetega parameetreid esineb keelendi seostel?
- Miks on mitteavalikud sõnakogud Ekilexis avalikult näha?
- Mis vahet on märkusel ja kasutusnäitel või milleks nad mõeldud on?
- Kas leidub kohta, kuhu kirjutada termini usaldusväärsus?
Nagu näha, on need enamasti üsna detailsed küsimused, ja pigem arendaja või halduri kui lõppkasutaja tasemel. Ekilexi arenduse senine poliitika on olnud, et parim arendajadokumentatsioon on hästikirjutatud kood, millest pädev lugeja saab kohe aru, mida üks või teine funktsioon teeb. Ka andmebaasi tabelite ja väljade nimed on valitud inimloetavust silmas pidades.
Ainsad selle taseme asjad, mille kohta praegu on juhendeid kirjutatud, on API ehk rakendusliides väliste programmide jaoks, kus väline programm peab teadma, mida küsida, ja sellised protsessid nagu sõnakogude import, mille käivitaja peab teadma vajalikke samme ja nende parameetreid. Lisaks on avalikult kättesaadav arenduse saba ehk backlog Pivotal Trackeris.
Lõppkasutaja dokumentatsiooniga on algust tehtud, aga see on mu jaoks üldse omaette teema. Minu meelest ei tohiks tarkvara kasutamiseks juhendeid vaja minna. Esiteks tuleks kasutajaliidesed teha nii intuitiivseks, et kasutamisel küsimusi ei tekigi. Aga isegi kui tekib, on kasutajate harjumused viimasel ajal põhjalikult muutunud ja vastuseid otsitakse guugeldades, mitte juhendeid lugedes. Pealegi on konkreetselt sõnastikusüsteemi puhul kasutajatel puudu pigem leksikograafia või terminoloogia sisuteadmisi, et kuidas on üldse mõtet mingit nähtust esitada, mitte et millise nupuga seda selles konkreetses tootes teha saab.
Niisiis, arendajate ja haldurite küsimuste juurde tagasi tulles: miks ma ei soovi rohkem dokumentatsiooni kirjutada?
Küsimusi on võimatu ette näha
Vähemalt mina küll ei oleks enne ülalloetletud küsimuste laekumist osanud oletada, et just nendest tuleks dokumentatsioonis kirjutada. Isegi kui oleksin üritanud kirjutada absoluutselt kõigest, ei oleks nii spetsiifilised asjad pähe tulnud.
Eriti võimatu on ette näha küsimuste sõnastust
Tean küll, et näiteks ilmik ja selle kaal on selgitamist vajavad nähtused, kuna kumbagi ei ole varasemates sõnastikes ega terminibaasides niimoodi kasutatud. Ok, kirjutan juhendisse, et ilmik on seos sõna ja tähenduse vahel ja ilmiku kaal näitab selle seose tugevust. Inimene aga otsib termini usaldusväärsust, mitte ilmiku kaalu. See on sisuliselt täpselt sama asi, aga mul ei ole kuskilt võtta infot, et teda kunagi tulevikus just selles sõnastuses otsida võidaks. Ja loomulikult ei otsi keegi ilmikut, kuna keegi ei tea sellise asja olemasolustki.
Dokumentatsioon ei erine kuigivõrd oma algandmetest
Näiteks küsimus seoseliikide olemasolu ja kuuluvuse kohta. Nende liikide täielikud ja ajakohased loetelud on klassifikaatorifailides olemas. Nende kopeerimine dokumentatsioonifaili ei teeks neid kuidagi paremini leitavaks, küll aga tekiks uus praktiline probleem:
Dokumentatsioon vananeb vältimatult ja kiiresti
Eluline näide dokumentatsioonist, mis on küll olemas, aga pikalt ajakohastamata, on andmemudeli kirjeldus. Praegu seda selgitust kirjutades vaatasin ta üle ja tegin mõned parandused suuremate aegumiste järeleaitamiseks, aga enne seda oli ta üle kahe aasta muutmata. Nii andmemudel kui ka selle aluseks olevad sisulised seisukohad aga on samal ajal märkimisväärselt arenenud.
Miks teda siis uuendatud poldud? Sest pidevalt on kiire uue funktsionaalsuse saamise, järgmise versiooni avaldamise, vigade parandamise vms sisulise tööga. Arendusel on ees pikk järjekord selliseid soove ja ka endal kihk neid juba kiiremini täita. Asjad, millega ei ole päevapealt kiire, selle järjekorra etteotsa ei jõua. Dokumentatsiooni ajakohastamisega ei ole päevapealt kiire.
Olemasolevad vs puuduvad funktsioonid
Levinud viis küsimuste tekkimiseks on see, kui kasutaja otsib mingit funktsiooni või võimalust, ja ei leia. Väga sageli on siis vastus lihtsalt, et seda polegi (veel) tehtud. Nt ülalmainitud küsimus vt-viite olemasolust. Ei ole sellist. Miks, on eraldi küsimus, ja siin on rohkem variante: seda võib olla otsustatud mitte teha, see võib olla parajasti tegemisel või tulevikus tegemise järjekorras.
Probleem puuduvate funktsioonidega on, et nende loetelu on lõputu. Mõned neist on teada, need on kirjas arenduse sabas, aga ülejäänusid ei olegi kuskilt võtta. Selle kasutaja küsimus ise võibki olla päris esimene info niisuguse funktsiooni vajalikkuse kohta.
Dokumenteerimise töömaht
Tänapäeva programmikeelte ekspressiivsuse juures on ammendav dokumentatsioon vähemalt sama mahukas kui programm ise. Kõike tuleks siis kirjutada kaks korda: masinale, et mida teha, ja inimlugejale, et mida teeb.
Arenduse aeg on nii kallis ja selleks vajalikud oskused nii spetsiifilised, et minu meelest pole arendajaid mõtet sellise topeltkirjutamise peale raisata. Parem kaks töötavat funktsiooni kui üks põhjalikult dokumenteeritud töötav funktsioon.
Bugid, vead, ettenägematused, möödarääkimised
Seega võiks dokumenteerida keegi teine. Loogiline kandidaat on tooteomanik(ud), kes arendusele tellimusi vahendavad. Neil on sageli kõige parem ülevaade, mis on tehtud, mis tegemata, ja mis faasis igaüks viimastest on. Vähemalt nii me ise arvame.
Tegelikult pole üldse haruldased juhtumid, kus arendus saab tellimusest hoopis teistmoodi aru, kui tooteomanik mõtles. Näiteks järgmine päriselt juhtunud lugu.
Ekilexis saab andmete avalikkust määrata kolmel tasemel.
- Mõned andmetüübid pole kunagi avalikud, nt logid või sisemärkused.
- Koostaja saab ilmiku tasemel avalikkuse määrata kirjele või artiklile.
- Sõnakogu omanik saab määrata ka sõnakogu kui teviku avalikkuse.
Kõik kolm on tellitud, neist kolmas umbes sarnases sõnastuses nagu siin loendis, ja ka Ekilexis realiseeritud juba mõnda ega tagasi. Ühel hetkel aga selgus ootamatult, et võõrastel on võimalik näha ka mitteavalikke sõnakogusid. Uurimisel selgus, et tõepoolest, tellitud ja realiseeritud on just see, et sõnakogule saab avalikkuse määrata. Mitte et see määrang mõjutaks sõnakogu kuva Ekilexis.
Kasutaja küsis seepeale, kust ta pidi teadma, et see tegemata on, kui dokumentatsiooni pole? Just, seda minagi, kust oleks dokumenteerija pidanud seda teadma? Põhjus oli ju möödarääkimine sellesama potentsiaalse dokumenteerija ja arenduse vahel. Tooteomaniku jaoks avalikkuse mõte selles ongi, et mitteavalikke ei näidata avalikult, aga arenduse jaoks, nagu tagantjärele selgus, on need kaks selgelt erinevat funktsiooni: avalikkuse määramine ja selle määrangu mõju sõnakogude kuvamisele. Peaaegu nagu kvantmehaanika: möödarääkimisest teadasaamine teeb selle möödarääkimise olematuks.
Ei oleks ju mõtet sellele kasutajaküsimusele vastata, et Ekilexis sõnakogu avalikkuse linnuke sõnakogu avalikkust ei mõjuta. Ammugi poleks mõistlik (ega minu meelest ka võimalik) niisugust asja kirja panna juhendisse. Mõistlik vastus on, et oi tõepoolest, aitäh märkamast, parandame ära.
Kokkuvõtteks
Kõigile võimalikele küsimustele vastava dokumentatsiooni koostamine ei ole töömahu mõttes realistlik, paljudel juhtudel isegi mitte võimalik, ja kui ikkagi üritada koostada, siis mina kahtleksin ka tulemuse kasutuskõlbulikkuses. Juhendeid ei loe keegi. Paremini saab vastuseid koodist, andmebaasist, kontrollpäringutest, arenduse järjekorrast, või siis inimestega rääkides.
Miks on kõik sõnastikud koos
Nii Sõnaveeb kui ka tulevane mõistepõhine avaldamiskoht näitavad vähemalt alguses kõiki Ekilexi sõnastikke ja terminibaase koos. See lähtub eeldusest, et lugeja otsib infot sõnade, mitte sõnastike kohta.
Jah, ma tean, sõnakogude koostajatele see ei meeldi, vastu ollakse päris energiliselt ja tugevas sõnastuses. Ka põhjus on arusaadav – koostajad ei usalda üksteist. Terminid on sageli ühised mitmele erialale, rääkimata üldkeele sõnastikest, kuhu sobivad üldse kõik sõnad. Oma sõnu teiste sõnastikest leides on aga sage reaktsioon “nad kasutavad meie sõnu valesti”. Oma lugejaid käsitletakse maailmale suletud rühmana, kelle ainus infoallikas olgu meie sõnastik, mis kaitseb lugejaid müra ja valeinfo eest.
Miks ma ei pea sõnastike sellist isoleerimist mõistlikuks:
Kui tõesti keegi kasutab midagi valesti, siis ma poleks kindel et see on nemad. Vabalt võite olla ka teie.
Olukorras, kus kaks autoriteetset terminikomisjoni pole omavahel nõus, on üldse keeruline kujutleda õigsuse tuvastamise meetodit. Vaidlejate hääle kõvadus, positsioon ega sõprade arv ei ole head meetodid, sest nad pole hinnatava sisuga kuidagi seotud.
Isegi kui peaks tõepoolest kuidagi õnnestuma vettpidavalt näidata, et eksivad nemad, siis katse nende sõnastikku tervikuna tõrjuda praktikas ei õnnestu. Selle eest hoolitseb kasutaja, kes uuringute põhjal vaatab alati kõigist kättesaadavatest allikatest (ka nende omast, mille ta kuskilt ikka üles leiab) ja teeb oma otsuse ise.
Ja isegi kui peaks õnnestuma valdkonnad ära eraldada, põlistades olukorra et sama seadet nimetatakse elektroonikas ühtmoodi ja elektrotehnikas teistmoodi, ei oleks see keele kui terviku seisukohalt mõistlik lahendus. Vastuolu tuleb uuesti päevakorda hiljemalt siis, kui see seade saab nii levinuks, et tema nimi on vaja lisada üldsõnastikku. Kumb lisada? Te ei taha ju lahti jätta võimalust, et mingil kõrvalisel põhjusel või lausa juhuslikult lisatakse nende oma.
Ilmne lahendus on ületada eriarvamused kokkuleppimise teel, ja sõnastike koostamine ja avaldamine võimalikult lähestikku tuletab kokkuleppimise vajadust meelde.
Tõsi, terminoloogid ei tarvitse alati olla koostööle avatud. Pealegi võib erinevus olla legitiimne. Erialade täpsusvajadused ja rõhuasetused on erinevad, samuti võib olla ajaloolisi erinevusi, mida ühe aruteluga ei lahenda. Sel juhul jääb alati võimalus argumenteerida oma terminibaasikirjes nende pakutava vastu või põhjendada erinevuse vajadust.
Kasutaja näeb mõlemat versiooni kõrvuti koos päritoludega, ja saab teha nii otsuse selle konkreetse juhtumi kohta kui ka kujundada oma suhtumist terminiallikatesse tervikuna.
Lõpuks tuleb siiski nõustuda, et kuna kõik koostajad oma sõnakogu üksi näitamise võimalust nõuavad, eks ta siis kunagi ikka tulema peab.
Mis on Ekilex
Ekilex on Eesti Keele Instituudi uus sõnastiku- ja terminibaasisüsteem. Ta on mõeldud leksikograafidele ja terminoloogidele sõnastike ja terminibaaside koostamiseks (st mitte lõppkasutajatele näitamiseks, milleks on muud vahendid, vt allpool).
Sõnakogu koostamine
EKI majutatud Ekilexi saab iga soovija tasuta kasutada. Selleks tuleb luua konto, mille keegi halduritest käsitsi heaks kiidab, pärast mida on võimalik oma sõnakogu luua või mõne olemasolevaga liituda. Olemasoleva sõnakogu juurdepääsu andmise otsutab iga sõnakogu omanik eraldi, st Ekilexis koostamine ei muuda sõnakogusid kuidagi avalikumaks või avatumaks kui nad seni on olnud.
Samuti võib Ekilexi kui avatud lähtekoodiga tarkvara enda juurde installida, mis võib osutuda vajalikuks näiteks konfidentsiaalsusvajaduse tõttu.
Avaliku sõnakogu avalikke andmeid näevad kõik Ekilexi kasutajad, st ka teiste sõnastike koostajad. Nii on see tehtud dubleerimise ja vastuolude vähendamiseks – et koostaja näeks, kui sama sisu on teises sõnakogus juba olemas. Ekilexiga sobib kutsuda liituma ka mõnda konkreetset inimest (juhendaja, retsensent vms), kellele on sõnakogu vaja näidata.
Sõnakogu avalikustamine
Päris avalikkusele näitamiseks Ekilex kui koostamiskeskkond mõeldud ei ole. Praegu (2020 alguses) saab nii sõnastikke kui ka terminibaase avalikustada Sõnaveebis, kus andmed on organiseeritud sõnapõhiselt. Neile, kes saavad sõna- ja mõistepõhisuse erinevusest aru ja eelistavad viimast, tuleb kunagi 2020 jooksul ka mõistepõhine versioon samast.
Lisainfo allikad
Siin, oma blogis väljendan isiklikke subjektiivseid arvamusi, rõhuga põhjendustel, miks üks või teine lahendus on valitud. Üheski mõttes dokumentatsiooni staatusele need kirjutised ei pretendeeri.
Ametlikumaid infoallikaid:
- Ekilex on avatud lähtekoodiga projekt ja kogu kood on Githubis nii uurimiseks kui soovi korral ka muudatusettepanekute tegemiseks.
- Arendajatel ja halduritel on otsejuurdepääs andmebaasi, kust saab järele vaadata selle struktuuri ja teha kontrollpäringuid andmete kohta. Kui teistel tekib selliste päringute järele vajadus, siis keegi juurdepääsuga inimestest on alati rõõmsasti nõus neid päringuid tegema. (Kuidagi on niimoodi kujunenud, et päringute koostamine asjade teadasaamiseks on nagu väike magustoit muu töö vahepeal.)
- Osa päringuid saab tehtud ka API kaudu, mis ise on suhteliselt kõlbulikult dokumenteeritud.
- Andmemudeli kirjeldus väga üldisel tasemel on nii siinsamas kui ka Githubi wikis.
- Olemas on paigaldusjuhend on olemas ja seda ajakohastatakse koos iga uue versiooni tarnega.
- Eraldi juhendid on ka sõnakogu impordi ja veel paari tehnilisema toimingu kohta.
Nagu näha, on olemasolev dokumentatsioon mõeldud pigem arendajale või haldurile kui lõppkasutajale. Lõppkasutaja dokumentatsioon on üldse eraldi teema. Selle kohta arvan, et süsteem peaks olema nii intuitiivselt kasutatav, et selle kohta küsimusi ei tekigi.
Pigem näitavad senikogunenud küsimused, et koostajad vajavad juhendamist sisuliste protsesside teemal – kuidas üldse on mõtet sõnastikku või terminibaasi koostada, sõltumata kasutatavast tööriistast. Kui mul on mõne korduma kippuva küsimuse teemal olemas nii läbimõeldud arvamus, et see tahab mu seest välja tulla, siis siin on see koht, kuhu ta tuleb.
1000 sagedamat sõna, mida ÕSis pole
Uues ÕSis on 54 023 märksõna.
Sõnaveebi aluseks olevas Ekilexi andmebaasis on 152 978 erineva kirjapildiga eesti keelendit.
Praegu suurima eesti korpuse sagedusloendis on 6 637 121 erinevat lemmat.
Muidugi on korpuses rohkesti näpukaid, võõrkeelseid sõnu, pärisnimesid, numbreid, aadresse jne, ehk tegelikult ikka ei ole ÕSis alla 1% kõigist eesti sõnadest, nagu nende arvude põhjal tunduda võiks.
Sagedusloendi algus on samas suhteliselt mõistlik, tekitades kiusatuse järele vaadata – mis siis on kõige sagedasemad sõnad, mida ÕSis pole?
Meetod
Sagedusloendist võtsin ülemise otsa ja viskasin välja nähtused, mida üldiselt ei peeta sõnastikus kajastamist väärivaks:
- näpukad ja õigekirjavead: sagedamate hulgas on nt vöi, garaaz, shokolaad, varjant
- pärisnimed, nt Eesti, Tallinn
- arvud, nt 3, XVII
- lühendid, nt ÜRO, jne
- muukeelsest tekstist pärinevad sõnad, nt for, with (aga jätsin sisse sorry, kuna esineb eestikeelses tekstis)
- ilmsed parsimisvead, nt onclick, displaystyle
- ilmsed tokeniseerimisvead, nt ile, ilt, aseesimeestänan
- ilmsed analüüsivead, nt kokkupuu (PlG kokkupuude), kohapea (SgAd kohapeal)
ÕSist vaatasin kogu teksti, st mitte ainult märksõnu, vaid ka näidetes, seletustes jne esinevaid sõnu. Ühegi välja sisu ei lemmatiseerinud, st eriti seletustes ja näitelausetes võib mõni muidu puuduv sõna käändes kasutatud olla. Näiteks otsingumootor esineb ainult tumeda veebi seletuses kujul otsingumootorid, mitte märksõnana (märksõna on otsimootor).
Fakultatiivosade märkimiseks on ÕSis kasutatud kaht viisi, natuke[ne] ja tele(visiooni)sari. Need mõlemad laiendasin, ehk lugesin ÕSis olevaks kõik neli: natuke, natukene, telesari ja televisioonisari. ÕSis olevaks lugesin ka mittesoovitavaks märgitud keelendid, kuna nende kohta on seal vähemalt see mittesoovitavuse info olemas.
Tulemused
Allpool on 1000 sagedasemat sõna, mis on ÕSist ülalkirjeldatud mõttes puudu.
Neist väga suur osa on võrdevormid, liitsõnad, regulaarsed tuletised ja verbi käändelised vormid, mille puudumine on mõistetav, sest iga keeleoskaja suudab neid vajadusel käigupealt moodustada. Mis on natuke kehvem, arvestades ÕSi normatiivset staatust, on samasuguste, kuid haruldasemate liitsõnade, tuletiste ja vormide esinemine. Sellest kiputakse välja lugema, nagu kasutada tohikski ainult loetletuid. Näiteks rahandusministeeriumi (34146 esinemisjuhtu) ei ole, sama sage rahandusminister on, aga lisaks on palju väiksema või lausa olematu sagedusega rahanduskontroll (ainult 6), rahanduspoliitika, rahandustöötaja, rahandusaasta, rahanduskord, rahanduskriis, rahandusstatistika, rahandussüsteem. See võib kaasa aidata korduma kippuvale keelenõuküsimusele, kas ministeeriumidele ikka tohib üldnimedega viidata. Tuletistest eneseohverdamine (118) on, leidmine (51508) puudub. Adjektiivistaatuse suunas liikuvatest verbivormidest isekopeeruv (20) on, seonduv (28103) puudub.
Vaieldamatud õigekirjavead nagu shokolaad korjasin välja, küll aga jätsin sisse rea nähtusi, mille vigasus (õigemini neid keelava reegli põhjendatus) ei ole täiesti väljaspool kahtlust: blog, net, mõtetu, aitähh, kellegile (viimase on Filosofti analüsaator lemmatiseerinud kujule kelleg). Selliste kirjapiltide sagedus viitab vähemalt vastava reegli ebapiisavale intuitiivsusele.
Eriti jätsin sisse liitsõnad, mille asemele norming nõuab sarnase kujuga fraase: veelkord, niiet, ahjaa, minumeelest. Liitsõnamoodustus on eesti keeles täiesti vaba. Nagu öeldud, suudab igaüks neid käigupealt juurde teha (nt seesama käigupealt, 521 esinemisjuhtu, ÕSist puudu). Ei keela liitsõna moodustamist ka samadest komponentidest koosneva ja/või samatähendusliku fraasi olemasolu.
Lisasin ka lingid äsja (kirjutamise ajal paar tundi tagasi) valminud Sõnaveebile, kus paljud neist sõnadest on olemas. Õigusega, kuuluvad nad ju eesti keele kümnekonna tuhande sagedama sõna hulka, ehk loendi esimene ots lausa põhisõnavarasse.
Ühtlasi on siit ilmne, miks ÕSist puudumine ei ole sama mis keelest või isegi kirjakeelest puudumine. Ükski sõnastik ei saa sisaldada kõiki sõnu, eriti mitte nii paindliku sõnamoodustussüsteemiga keeles kui meie oma.
Loend ise
Lugesid kõik 1000 läbi? Vägev! Klõpsa siis palun sõnade linke ka, et näha, mis Sõnaveeb nende kohta arvab.
Mis mõttes on eesti keel(ekorraldus) elus?
Kui uurida, kas eesti keel ja selle korraldus on elus, siis esimene impulss oleks vastata jaatavalt. Aga kui nad on elus, siis mis mõttes? Või kuidas näeks välja vastupidine olukord?
Keeltega on lihtne. Surnud keele tunneb ära selle järgi, et ta enam ei arene. Eesti keele arengut aitab kvantifitseerida kasvõi Eesti keele sõnaraamatu uute sõnade arv, mis on umbes 17 000.
Keelekorralduse puhul võiks ju piirduda sama kriteeriumiga. Just 2018. aasta lõpus valmis mitu uut suurt sõnastikku ja uued tarkvaralahendused nende koostamiseks ja lugejale näitamiseks, mis peaks elumärgi mõõdu välja andma küll. Novembrikuise ÕSi konverentsiga seoses aga jõudis minuni üllatav äratundmine, et elususe metafoori annab (eesti) keelekorraldusele rakendada ka ühes palju otsesemas mõttes.
Organisatsioonide arengu teooriad
Mitmesuguste arenguteooriate järgi ei arene indiviidid ja kogukonnad lineaarselt, vaid liiguvad hüppeliselt uutele keerukuse tasemetele. Üks selle lähenemise populaarne rakendus organisatsiooniteoorias on Frédéric Laloux’ Reinventing Organizations (eesti keeles on sellest juttu olnud Directori artiklis Juhtimise tulevik on sinakasrohekas).
Laloux kirjeldab inimkonna ajaloos kasutusel olnud organisatsiooniparadigmasid, tähistades need tinglikult spektrivärvidega punasest violetini ja lisades metafoorid, mille järgi neid on lihtne ette kujutada.
Kõige lihtsam koostöövorm on hundikari. Tööjaotus ja hierarhia on olemas, aga oma positsiooni säilitamiseks peab pidevalt jõudu rakendama. Kui hierarhia ja rollid formaliseerida ja püsivamaks muuta, saame sõjaväe (riigiasutuse, kiriku, kooli). Edasi tuleb ressursikasutust optimeeriv ja tulemust maksimeeriv masinavärk, mille liikmed on nagu hammasrattad. Sel arengutasemel on paljud praeguse aja ettevõtted. Kui hierarhiat veelgi vähendada ja indiviidi tähtsustada, tundub sobivat perekonna metafoor, milleni on jõudnud sotsiaalselt tundlikumad ettevõtted ja suur osa kolmandast sektorist.
Arengu seni kõrgeim aste
Laloux’ arvates on inimkond nüüd valmis tegema järjekordse arenguhüppe. Järgmise taseme värvina kasutab ta sinakasrohekat (teal) ja metafoorina elusorganismi. Varasematest erineb see peamiselt liikmete iseseisvuse poolest: igaüks töötab oma eesmärkide suunas ja teeb nende saavutamiseks teistega vabatahtlikult koostööd. Keskset juhtimist ei ole või seisneb see iseotsustamise soodustamises. Organisatsiooni kui terviku eesmärk ei ole ette antud, vaid moodustub liikmete tegevuse tulemusel. Muuhulgas saab nii oluliselt kiirendada keskkonnamuutustega kohanemist. Täpselt nagu looduses, kus valik on kohanemise ja suremise vahel. Mitte kõik mutatsioonid ei osutu elujõuliseks, aga need, mis osutuvad, teevad võimalikuks arengu.
Kõlab päris radikaalselt, eks, ja tuletab meelde ka keelekorralduses korduma kippuvat küsimust, et mis siis saaks, kui igaüks tohiks teha, mida ise tahab. Laloux on sinakasrohelisi organisatsioone pikalt uurinud ja leidnud, et tohibki teha, ja saab igasuguseid toredaid asju: eneseteostust, elukvaliteeti, häid suhteid, kõigele lisaks ka traditsioonilisi mõõdikuid nagu käibe, kasumi, kvaliteedi ja liikmete arvu kasv.
Keelekorraldus on juba ammu seal
Üllatav on siinjuures äratundmine, et eesti keelekorraldus on algusest peale selle moodsa organisatsioonitüübi kirjeldusele vastanud. Nii üld- kui ka oskuskeelekorraldus on alati põhinenud tegijate missioonitundel ja soovil keelt arendada. Keegi pole neid (sageli muude erialade) inimesi selleks sundinud ega nende tööd kuidagi suunanud, samuti pole valdkond kunagi pakkunud konkurentsivõimelist sissetulekut. Kogu motivatsioon on olnud sisemine. Seega on eesti keele tema praegusesse seisu korraldanud inimesed, kes on teinud, mida on ise tahtnud.
Autonoomsete, sisemiselt motiveeritud agentide vabatahtliku koostöö vormis jätkub tegevus ka praegu. Võtame näiteks erialade kaetuse oskuskeelekorraldusega. Mis siis juhtuks, kui igaüks tohiks ise otsustada, kas tegeleda terminiloomega või mitte? Juhtubki täpselt see, mida praegu enda ümber näeme. Mõnel alal on terminihuvilised olemas, mõnel mitte. Mõne ala oskuskeel areneb, mõnel mitte. Kus ei arene, seal kasvab eesti terminite puudusest tekkinud ebamugavus nii kaua, kui keegi vabatahtlikult otsustab, et nüüd aitab. Nüüd on aeg kolleegid kokku kutsuda ja keeleasju arutada. Hea värske näide on riskikapitali terminoloogia eestistamise algatus, kus ajastule iseloomulikult pole ka terminikomisjoni koosseis suletud, vaid panustada saab iga soovija.
Otsustusvabaduse miinusena nähakse sageli eriarvamuste ohtu. Kui igaüks ise otsustab, kuidas siis konsensus saab kujuneda? Esiteks on otsustamise motiivide hulgas ka koostöösoov, mis vähemalt edukamates organismides vähendab eriarvamused talutava määrani. Järelejäävate erinevustega leppimiseks aga pakub just elususe metafoor toreda mõttekäigu. Muidugi võivad elusorganismi osad omavahel mitte nõustuda – näiteks kui üks osa minust soovib šokolaadi süüa ja teine osa kaalust alla võtta. Eks suvel rannas ole näha, kumb peale jäi.
Eesti keel heas vormis
Eesti keel on omasugustega võrreldes silmatorkavalt heas vormis, mis näitab keelekorralduse senise koostöömudeli edukust. Ohud ei ole realiseerunud, vabatahtlikkus ja iseorganiseerumine on andnud elujõulisi tulemusi.
Eriarvamusi muidugi leidub, ka näiteks EKI sõnastike vahel. Lugejates tekitab see ikka ja jälle hämmeldust. Suurema ühtluse saavutame ainult koostöös, ja koostööle kaasaaitamine on üks prioriteete ka EKI praegustes tarkvaraprojektides. Kõik sõnastikud ja terminibaasid koondatakse ühisesse andmebaasi, et pakkuda võimalikult lihtsasti võimalikult palju infot sõnade kohta.
Nähtavamaks saavad uues süsteemis ka eriarvamused. Eks siis hiljem paistab, kuidas koostajad iga juhtumi lahendada otsustavad, kas ühtlustades, erinevust põhjendades vms. Veel hiljem aga paistab, mil määral valitud lahendus keeles käibele läheb. Igatahes on keelekorraldus elus, mis keele seisukohalt vaadatuna on üks väga hea asi.
Võtame oma keele tagasi
Kas teadus- ja muu erialasuhtlus peaks käima eesti või inglise keeles? Käisin teaduskeele sümpoosionil rääkimas, et minu arvates sõltub see suhtlejate võimetest ja suhtluse eesmärgist. Kumbagi ei saa muuta manitsemise abil.
Küll aga saab eesti teaduskeelt arendada, et ta suudaks täita rohkem eesmärke, ja sellesse saab panustada igaüks. Näitasin põgusalt Ekilexi ja kutsusin kuulajaid sinna terminibaase koostama, et oma keel muretsejate ja manitsejate käest tagasi võtta. Eesti keel on kuul, muretsemine ei ole.
Video on EMÜ lehel, minu osa 14:52-19:20. Salvestuse tehnilise probleemi tõttu on keskelt jupp puudu, aga tundub et midagi väga olulist seal polnud. Kuna videos slaide ei paista, siis need on siin.